Kas ma olümpiale ikka saan ehk Kuidas Merili (ajutiselt) oma mõlemad jalad kaotas

Kui inimene trepil kukub ja oma jalaluu murrab, siis tavaliselt on ta esimene mõte ilmselt see, mis nüüd edasi saab. Mul isegi seda mõtet ei olnud, vaid oli kohe: „Aga Pariisi olümpia? MA PEAN JU OLÜMPIALE SAAMA!" 

Töö selle nimel oli korralik. Kõigest järgemööda. See pikk postitus on eelkõige mulle, et aastaid hiljem saaksin lugeda ja uurida, mida ja kuidas ma tol ajahetkel tundsin, aga võib-olla leiab nii mõnigi saatusekaaslane äratundmishetki või nõu, mida ühes või teises olukorras teha. 

Trimalleolaarne murd

Aprillikuu oli väga tihe. Esmalt Valge kaardi projekt EOK-s, siis ärevus ja elevus Hiina-perega tutvumisest, palju reisimist ning muidugi jäin ma kas liigsest rabelemisest või väsimusest või taifuunist tagasiteel haigeks. Ega ma lõpuni terveks ei saanudki, köhisin ka siis, kui Miku küsis, kas me läheme ikka Tartusse Katriini sünnipäevale. Muidugi läheme, mis küsimus see on, ega ma nõrk ei ole.

26. aprilli hommik algas hästi. Sõitsime Mikuga Tartusse, mõnus reedeõhtune Dolce Vita – imeline seltskond, imeline toit! – kohtumised uute inimestega ja viimane sättimine Katriini peokohas Vapramäe pubis. Keskööks olime oma asjadega peaaegu valmis ning tasub etterutates öelda, olin ka parasjagu juba treppidel tormanud. Aga sellel väikesel, kolmeastmelisel trepil mitte. Kas sai saatuslikuks minu tormakus, paar tundi tagasi joodud Aperol Spritzid, libedad baleriinad, minu varemgi logisenud hüppeliigesed või kõik koos, aga käis prõks ja maas ma olin. Enne läks vasak jalg, siis parem. Ja siis algas surin ja ägin.

Mõned tunnid enne kukkumist. Tuuli kahetseb siiani, et pilti ei teinud 

Tagantjärgi on mul muidugi väga kahju, et keegi sellest situatsioonist ühtegi fotot ei teinud, kuid samas arusaadav, sest üsna kiiresti jagunesid rollid – Katriin kutsus kohe kiirabi ja tegeles nende ligipääsuga, Miku hoidis mu kätt ja Tuuli otsis mu asju kokku. Kiirabi jõudis väga kiiresti kohale ning nende suurim mure oli, kas ma hakkan teadvust kaotama. EI kaotanud.  Ilmselt ka fentanüül laksis - ma mäletan nii hästi Tuuli elevust: "Issand, nad lasevad seda sulle otse veeni!"

Küll aga ma kordasin kõigile kogu aeg: "Rääkige minuga!" Selge, digilukku läks kirja: lalin. Aga ma räägingi ju tavaliselt paanikaolukordades päris palju. Ja niisama ka 😊

Õnneks oli kiirabibrigaadi noormees väga jutukas ning hoidis mu tuju üleval. Mitu korda ütlesin talle, et olümpiani on kolm kuud ja ma pean sinna saama, maksku mis maksab. Ja tema rahustas, küll saad. Lisaks arutasime olümpiakoondise seisu, tema tööpäevade pikkust ja koroonavastaste patsientide võlu. Kas me läksime Tartusse vilkuritega, ma ei tea, aga minu hinnangul olime me väga kiirelt TÜ kliinikumis kohal. Seal tutvustas ta mulle iga lampi ja tagavaraväljapääsu silti, et ma ikka positiivset tuju hoiaks. Nii anti mind üle TÜ kliinikumile. Järgmine arst, järgmine selgitus, mis juhtus. Selge, kohe röntgenisse. Ja samal ajal oli mul valus ikka vaid vasak jalg, see parem oli ju lahases.

Röntgenist naasnuna teatati: „Kahest kohast on katki, homme tuleb teha erakorraline operatsioon, aga paneme praegu kipsi ära.“ Ja mina arvasin muidugi kohe – MÕLEMAD JALAD KIPSI!

„Issand, ma ei kujuta ette, kui valus sul võis olla!“ ütles üks tuttav. „Appike, kuidas sa niimoodi üksi hakkama said?“ ütles teine. Aga teate, mida mina tundsin? Süüd.

• Kõige rohkem süüd oma ema ees, kes oli saatnud mulle meie tavapärase õhtuse Whatsappisõnumi „Unesid“ ja ma ei olnud sellele vastanud, mõeldes, et ma talle enne kella seitset hommikul ei kirjuta.  

• Süüd Michaeli ees, kes ilmselt peab nüüd võtma kogu majapidamise enda kanda ning mind sõidutama, toitma, tassima, pesema jnejne, mida kõike invaliidi elukaaslane tegema peab.

• Süüd Katriini ees, et ma tema sünnipäevapeo, mida me kõik olime üle poole aasta oodanud, ära rikkusin.
  
  
• Süüd EOK ja Team Estonia sportlaste ees, et ma nüüd siis niimoodi 90 päeva enne olümpiat, kõige kiiremat aega, hädiseks jäin.

Minu valu või liikumatus oli selle kõrval teisejärguline. 

Mida siis minuga edasi tehti? Umbes iga arst (ja õde) küsis ikka ja jälle, milliseid ravimeid ma võtan, kas ma olen millegi vastu allergiline (sellest tekkis arutelu, kas see, kui ibuprofeen ajab mind oksendama, on allergia või lihtsalt aine talumatus), mind solgutati mitu korda röntgeni vahet ja lõpuks pandi parem jalg ööseks kipsi. See oli ka muidugi jälle imeline protsess, kus ma ütlesin neile, et palun rääkige minuga ja anusin, et mu kätt hoitaks. Lõpuks anti mulle tekinutsakas kätte, mida ma sel ajal kui nad mu paremat jalga venitasid, tirida sain. Aga pisaraid ikka ei tulnud, olen selle üle väga uhke.

Täpselt kell kolm öösel sain oma üksikpalatisse ning lõpuks ka oma telefonini, et Mikule-Tuulile-Katriinile enda seisundist teada anda. Tuuli (nagu alati) oli neist kõige rahulik, Miku mõtlik ja Katriin kerges šokiseisundis ja mõistagi, kõik õnnetud. 

Miku rääkis oma versiooni kukkumisest:

„Ma ei tea, miks sa ei võinud mind ära oodata. Sa hüüdsid mind, et ma su asjadele järgi tuleksin ja mult võtnuks see 5 sekundit. Aga ei, järgmisena kuulsin su karjeid ja nägin sind maas lebamas. Hoidsin su kätt ja ütlesid mulle kogu aeg, et räägi minuga, räägi minuga. Kui sind ära viidi, ei osanud ma midagi teha. Rääkisime tol ööl tüdrukutega päris kaua. Nad pakkusid ka, et ma võin nende juurde tuppa magama jääda, aga ma tahtsin üksi olla ja su kõnet oodata. Ega ma tol ööl ei maganudki, mure oli nii suur. Kui sa lõpuks ka helistasid, mõtlesin ikka su peale. Kas sa ise saad magada? Kui hirmul sa oled? Hea, et me hommikul varakult su juurde saime tulla. Ja järgmisel päeval ka. Ma ei tahtnud, et sa üksi oleks. Sa räägid ise kogu aeg, kui independent woman sa oled, aga ma ju tean, mis su hinges päriselt toimub. Ma ei taha sind kaotada.“

Mina ise olin pigem sellel hetkel ilmselt veel rohtude mõju all ehk minu tunne oli wupdiduu ja suurim mure hoopis, kuidas ma pissile saan. Asi lahendati elegantselt siibri abil (ükskord on ikka esimene kord) ning suikusin rahutusse unne, ise aeg-ajalt kella vaadates, kas kell on juba 7, et emmele helistada. Eks emme aimas, et laupäeva hommikul kell 7 tulev kõne tütrelt ei tähenda head, aga ta jäi ootamatult rahulikuks ning sai aru, et Tartu inimesed hoolitsevad mu eest parimal võimalikul moel ning tema ei saa ka kõige parema tahtmise korral mind aidata. 

Tolle päeva märksõna oli ootamine. Mulle oli öeldud, et saan operatsioonile, aga millal, ei tea. Nii ei saanud ma ei süüa ega juua (ausalt öeldes, ei olnud ka isu ega janu), klõpsisin telekanaleid ja ootasin, millal Tuuli ja Miku mulle pai tegema tulevad. Natuke saingi nendega aega veeta, kui tulid õed ja ütlesid, et nüüd on minek. Uskumatu, kui rõõmus ma sel hetkel olin – jess, saab operatsioonile!

Kuna oktoobris toimunud mandliopil oli mu vererõhk juba natuke liiga eluohtlik ning sellest ajast võtan ka tablette, otsustati, et mulle tehakse lokaalanesteesia. Samal ajal oli see ka paras asjatamine, sest muidugi ei leitud seda õiget kohta seljal üles ja kõrvaltoast, kus käis parajasti sünnitustegevus, toodi teine anestesioloog. Kuna mulle ei oldud varem lokaalanesteesiat tehtud, siis ma päris täpselt ei teadnud ka, mida ma tundma peaks ning nii ma siis väikeste torgete peale küll reageerisin, aga ei teadnud, kas see on nüüd see õige asi või ei. Pigem häiris mind iga paari minuti tagant mu vererõhku mõõtev masin, mis muudkui praksus ja valu tegi. Pärast paarikümneminutilist torkimist leiti õige koht mu seljas üles ning tundsin, kuidas jalad muutusid tuimaks. Tee, mis tahad, aga varvast ega kanda liigutada ei saa. Hakkame pihta! 

See puder oli üks parimaid!

Kuigi üks õde oli mulle öelnud, et saan operatsiooni ajal kuulata kõrvaklappidest rahustavat muusikat, siis seda ei juhtunud ning ma ei hakanud küsima ka. Mul oli lihtsalt nii põnev! Vahepeal küll jäin tukkuma, aga näiteks siis kui midagi saeti ning puuriti, ärkasin ma üles ja vaatasin ekraanilt, mis toimub. Mäletan ka, et arstid rääkisid, mis nad lõunaks süüa tahavad ja siis käis vaidlus, miks on opitoas nii sitt nett. Seejärel sõidutati mind juba nö ärkamistuppa, kus oli minuga koos "ärkamas" pimesooleoperatsioonil käinud teismeline tüdruk. Mina tšillisin niisama, tahtsin vaid kohutavalt teada saada, mis kell on ja kuidas curlingupaaril ja neljapaadil läks. Kui mind palatisse tagasi toimetati, sain juba Team Estoniasse postitada, et curlingupaar sai MM-il hõbemedali ja neljapaat leppis paraku kuuenda kohaga. Ahjaa, kõht läks ka ikka päris tühjaks selle suure töö peale. Nüüd algas taastumine! 

Minu teekond Par(ad)iisi: 

28.04 Tuuli, Gerda ja Miku käisid mul külas ja tõid Metrot (uskumatu, et ka kaks kuud hiljem seda postitust siia kirjutades on mul meeles, kui head meelt see Metro kananagitsatega võileib mulle tegi!) Miku istus kuni külastusaja lõpuni ustavalt mu voodi kõrval, pigistas kätt ja ütles, et me saame sellest üle. Mina muidugi muretsesin eelkõige selle üle, et kui mind välja lastakse, siis kuidas me Tallinna saame, aga Katriin aitas meid hädast välja ja orgunnis nädalaks auto, kuni me Citybee klientideks paariks kuuks hakkasime. 

Katriini sünnipäev minu üksikpalatis

29.04 Tartust kojusõit, mõtlesin, et suren Mäepealse 18 maja ees kaldteest üles minnes. Õnneks saime juhatuse esimehe kaudu puldi, millega on maa alla garaaži lubatud sõita (parkida küll mitte, seda kordas ta oma 10x)

Esimesed päevad olid muidugi kannatamine ja tujude kõikumine. Ei osanud ma nende karkudega kuidagi hüpata, kõik oli valus, kõik oli hirmus, kõik tekitas pisaraid. Pole ju ma ka teab mis parima koordinatsiooniga (kekatunnist jäingi ju elevandiks portselanipoes) ning kõik võttis ulmekaua aega. 

Kaks haiget jalga. Õnneks võttis Lioton1000 paistetuse vasakult kiirelt maha

03.05 Visiit Mihkli juurde, sain vasakule jalale ortoosi, parema kipsil vahetas sidemed ära ent suutsin ka ortoosile järgi minnes vastu äärekivi mäsa panna nii et see tekitas kanda mingi täksi ehk koju jõudes oli mu kand megavalus. Mihkel soovitas kipsi ise lahti võtta, aga kuna oli reede õhtu, ütles ka, et võin ka kärmelt emos käia. Kõne kiirabisse ja olingi PERHis. Akut 15%, ooteaeg tundus 2-3h. Istusin siis ratastoolis, tellisin veel Mikule takso, et ta tuleks õigesse EMOsse (muidugi viidi lastehaiglasse lampi) ja kui mu teloaku oli juba 1%, sain ühelt vene naiselt telefoni ning sain Miku kohale juhendatud.

Lõpuks kui triaaži lasti, sain muidugi sõimata. Dialoog nägi välja umbes selline:

 Miks te siia tulite?

-Kukkusin eelmisel reedel, laupäeval tehti operatsioon, esmaspäeval pandi uus kips ja nüüd see hõõrub kanda.

Aga miks te just siia tulite?

-Käisin hommikul dr Mardna juures, aga vahepeal kukkusin ja võib-olla kips nihkus paigast. Nüüd kand tulitab ja ta soovitas, et sellisel hilisel ajal võin emost abi saada enne nädalavahetust.

Pff Mardna. Ta kaebab meid ju kohtusse kui me midagi teeme.

- Ei ta kaeba midagi. Ma pean ju kuidagi abi saama enne nädalavahetust. Mis ma olen selle valuga esmaspäevani siis või?

Kuradi eriarstid. Mhh. Okei. Vaatame.

Sain siis uue kipsi ja valu läkski ära. Terve nädalavahetuse ma teda ei puutunud. 

06.05 –  Rääkisin Mihklile emoloo ja sain nüüd imeilusa sinise kipsi, millega komberdada Reet Ausi riieteesitlusele. Sain väga palju komplimente, et olen ikkagi toon toonis. Imeline oli nii palju inimesi näha ja toetussõnu kuulda. Road to Paris elab!  

Mis värvi kipsi tahad? Muidugi sinist! Foto: Karli Saul 

Team Estonia riieteesitlusel rokkimas. Foto: Karli Saul / Team Estonia

Kui mu ellu tuli dušitool, siis läks ka muu elu paremaks. Nüüd tulebki välja tuua 5 asja, mis mind teekonnal kohutavalt aitasid:

• DUŠITOOL  - Saab laenutada, aga ka osta ning emme otsustas ka memmele mõeldes selle viimase kasuks. Maksis veidi alla 100 euro. Dušitooliga pesus käimisest loobusin lõpuks alles siis kui sain kindlalt kahe jala peal seista ja liikuda. Muidugi avastasime, et meie dušiuksed ei ole kõige paremad ning üks uksetihend laseb läbi, aga vähemalt ma polnud enam must ja haisev!  

• JALAKONDOOM (Ehk tegelikult kipsikaitse) - väga mugav oli kipsijalg sinna sisse suruda ja pesta, kuigi ta ikkagi tekitas paraja niiskuse, mis on omaette ilmselt suht mission impossible niikuinii et ta 100% kuivaks jääks. Emme leidis samast poest, kus dušitooli ostis.

• KARGUD - Siinkohal tänan Irenat, kes KOHE kui me Tartust naasime, mulle ustavad kargud andis. Need arendasid muidugi nii mu ülakeha kui olid ka 200% vaimselt toeks. 
  
  
• KOMPRESSIOONIPÕLVIKUD (eriti head on Medi Rehab põlvikud). Arvutasin kokku, et põlvikute peale on mul läinud 300 euri, aga kui kogu aeg ei taha pesu pesta, siis see on vältimatu
  
  
• ORTOOSIKE -  hästireguleeritav ortoos, mis on olnud minu teine vaimne tugi 

Mis oli paraku minu jaoks täiesti kasutu - iWalk. Kuna mu kips oli nii ebastandardne ja mu jalg on mõistagi ebastandardse suurusega, siis paraku läks see meie majapidamises veidi tühja. Vähemalt sai Tuuli end korra piraadina tunda: 

Rawrrr!

06.-13.05 EUROVISIONINÄDAL! 

Nõme öelda, aga paremat aega mu kukkumise jaoks poleks saanud olemas olla kui Eurovisioni nädal! Meenutab aega kui ma jäin 2003 Val di Fiemme ajal täpselt tuulerõugetesse, et saaksin Kristina Šmigunile kaasa elada. Hakka või jälle mõtlema, et kõik on kuidagi seotud. Igatahes, ma pole siiani julgenud Odele seda tunnistada, aga ma arvan, et kui me oleks ikkagi Eurovisionile piletid saanud ja nüüd jäänuks sinna jala tõttu sõitmata, oleks ma olnud ikkagi endast palju rohkem väljas kui nüüd, et ma Il Volole ei saanud. Eurovision on minu jaoks peaaegu sama püha kui olümpiamängud (ikkagi laulmise EM) ning see tõesti aitas mu vaimsele tervisele väga palju kaasa, et mul oli laule, mida kuulata, skandaale, mida jälgida ning muidugi lõpmatuseni Tiktokis ja X-is kõike analüüsida. 

Tuuli käis Eurovisioni vaatamas, juhuuu

Mult on küsitud, kas ma võtsin haiguslehe? Oh ei! Kui ma juba napilt tund pärast operatsiooni Team Estonia Instagramis möllasin, siis sai ju aimu, et ma küll ei liigu, aga mu mõistus ja käed on korras. Võib-olla oli ka sellist nö kodukontoripausi mulle vaja, et ma EOK 11. oktoobril ilmuva neliaastakuraamatuga korralikult tegeleks. Või oli seda lihtsalt vaja selleks, et ma ei sipleks erinevatel rinnetel ringi, vaid võtakski projekti korraga. Aga kontoris hakkasin ma siiski tihedamalt käima ca 2 nädalat pärast operatsiooni. Miku ja Karli jaksasid mind ikka hullupööra sõidutada, mina nagu kuninga kass tagaistmel padja peale toetumas. Stiilinäiteid:

Nii sai emadepäevaks lilli viia küll!

13.05 Kukkumise tõttu jäi  mul minemata Itaaliasse puhkusele (Il Volo kontserdile ja koduradadele Padovasse, Sienasse), küll aga sai Tuuli minu asemel Il Volole. Tolle kuu üks rõõmsamaid hetki mu jaoks oligi kui Tuuli jalutas Sienas mu vana maja juurde ja viis mind ülipikas videokõnes jalutuskäigule. Kõik oli sama, aga samas nii teistsugune. 

14.05 EOK turundushommik - ja pärast seda sain esimest korda füsio karmi kätt tunda. 

Eks sportlastelt ole ju kuuldud ikka seda, kui üks kehaosa ei tööta, siis tuleb tugevdada teisi, aga ma pole ju nii sportlane, et seda päriselt ise järgi teha. Aga Liisu näitas mulle 7-8 harjutust, mida saab ka kipsiga teha näiteks reitele ja nii suutsin ma ka koduseid päevi sisustada oma väikeste harjutustega. 

Liisu jagab näpunäiteid 

 

Raskused, raskused

18.05 Esimest korda Viru MyFitnessi jõusaalis!

Invaliidi garantii, et seal tullakse väga vastu kui tahetakse lifti kasutada. Lisaks jälle tänusõnad mu ustavale kannupoisile Tuulile, kes tõstab kettaid ja pühib lädramärga tooli. Jõusaalis käimine annab mulle tagasi selle normaalsuse tunde ning mis seal salata, päris meeldiv on ka, kui mõned eriti põkid jõuksivennad sellise hindava pilguga mind vahivad. 

Õhtul Mihkli loal kodus kips maha ja duši alla, parem jalg sai esimest korda tunda vett ja seepi – ning läks kohe muidugi lillaks, aga rahunes maha. 

Kolm nädalat kipsis olnud jalg. Need rõvedad randid tekkisid hõõrumisest :(

Üldiselt peab tõdema, et kipsiga elu on ikka väga rõve. Sügelemist mul väga palju ei olnud, küll aga tundsin ma kogu aeg mingeid asju oma jalas liikumas ja ma alati arvasin, et see on veri, aga tegelikult olid vist higipiisad :'D Vahel läks ka kipsi sees eriti palavaks, siis tuli Miku fööniga appi ja jahutas seda:

Jahutusteenus

Kõige ärevamad olid hetked, kui oli vaja pärast trenni pesus käia ja kui kipsi äravõtmisega saime me veel hakkama enam-vähem, siis selle pealepanek oli ikka paras möll. Kutsusin Irena ka appi ja siis nad Mikuga kahekesi askeldasid ja samas küll esimesel korral sai ta liiga kõvasti kinni pandud, teisel korral jälle liiga lõdvalt ja kuna mu parema jala lihased olid ka atrofeerunud päris tugevasti, siis ega lõppkokkuvõttes see kips viimasel nädalal just kõige tugevamini jala ümber ei olnud. 

Kokkulapitud kips

22.05 Kipsiga peol - ja jälle tõestus, et mul on täielik vaimne blokk seoses astmete / äärekividega. Mul võttis ikka hulk aega, et saada karguga üle Amps Arena ees olevast äärekivist, kuni lõpuks Miku ja Merle mind toetasid. Mentaalse poolega pean ikka veel kõvasti vaeva nägema.

Katriini padi käib mul ustavalt igal pool kaasas

23.05 Kips maha! Ootasin küll seda hetke nii väga, aga ei uskunud kui Mihkel päriselt ütles, et jaa, nüüd lähed ortoosile 2 nädalaks ja siis hakkad astuma. Ma tohin velotrenažööriga sõita, ma tohin rullida, ma tohin normaalselt pesus käia (normaalsus = dušitoolil ikkagi), aga ma olen nüüd palju inimesem!!! 

24.05 EOK täiskogu, kus Olümpia hotell ei liigitu kargusõbralike hotellide sekka mitte üks põrm. Nimelt on selles suursuguses hotellis küll palju kaldteid, aga konverentsikeskusesse minnes tuleb nendeni jõudmiseks kargutada ikka mööda pikki koridore ja labürinte. Võttis päris võhmale, kell hakkas ka tööle ja näitas, et jõusaalitrenn 20 minutit :D 

Mitu kohta võtab enda alla Merili jalg? 

25.05 esimene rattasõit, pisar 😊 Rattasõidust kujunes hiljem mu lemmikhobi, kes oleks arvanud? Kui varem võisin ma jooksulindil pooletunniseid jalutuskäike teha ja ellipsi peal hüpelda, siis nüüd on täiesti okei kuni tund aega rattal sõtkuda, sarja vaadata, telefoniga rääkida jne. Mida kõike võib üks jalavigastus teha! 

Üldiselt, on häid päevi ja on halbu päevi. Kõige hullemad on muidugi õhtud-ööd, kus padi ei tohi isegi 1 mm võrra vales positsioonis olla, muidu on valus või ebamugav. Öösel on eriti õudne, kui näen hallutsinatsioone, mis näevad välja nii – kuskil kardina kohal on kirurgi jaoks mõeldud saag ja see hakkab minu poole tulema. Samal ajal on mu kohal mingid varjud, kes sosistavad: „Tõmba ta sirgeks!“ ja siis kuskilt paremalt tulevad veel omajagu asjad, mis mulle sisendavad, et ma pean selle jala sirgeks saama. Siis ma karjun Mikut, karjun appi ja ta rahustab mind maha ning ma jään uuesti magama. Kogu see protsess kestab vist ülivähe, aga Mikul on sellest ilmselgelt suurem trauma kui mul. Viimased kaks ööd (26.05, 27.05) on siiski paremini läinud,

28.05 MA KÕNNIN! Küll karkudega, aga kõnnin!

Fototõestus, et 15 minutit enne füsio juurde jõudmist valasin ma pisaraid, sest ma nii väga kartsin. Mitte et ma Liisbeti ei usuks, aga ma üldse ei usalda oma keha ja oma jalgu (kes usaldaks, pärast seda kui mõlemad jalad ei suutnud mind trepist alla viia) ning eelmisel õhtul oli Liisu mulle kirjutanud ka, et õpetame mind kõndima.

Hirm oli nii suur, et ma lihtsalt tihkusin tagaistmel 

Natuke pusimist, natuke pisaraid, hästi palju higi ning korra ka äärepealt pildi taskusse panemist (tmi, aga kuna mu päevad on jäänud ilmselgelt nende traumade tõttu vähe hiljaks, siis nüüd lahman ma mitme naise eest ja äkki see ja palavus ja hirm ja kõik tekitasid tunde, et ma kohe kukun pikali ja suren), aga siis ma võtsin end kokku ja tegin samme. Samm sammu haaval. Ühel hetkel tuli hasart ja tempo ka juba juurde ning muidugi pisar, et ma olen jälle midagi nii ülieluolist enda jaoks suutnud teha.

Oluline verstapost. Kuu pärast oppi esimesed sammud

01.06 Rahvusvahelise lastepäeva puhul saime istuda juba õues, sest Miku ja Tuuli tõid ära ja panid kokku Jyski aiamööbli. Muidugi sai rõdul ka vähe catwalki teha, mis oli ka väga mõnus 😊

04.06 Suur vaimne tagasilöök kui pärast ühte vestlust lõi mu enesekindlus kõikuma. Kallid lähedased, kui keegi taastub operatsioonist ja lõikusest, mille kohta ütlevad kõik maailma arstid, et sellest täielikuks paranemiseks läheb 2-3 kuud, siis nii ka läheb. Miski muu kui aeg ei pane seda paistetust alanema, jalga kiiremini käima või ffs, ei aita ka tegelikult minu depreka algele kaasa. „Kas sa saad ikka hakkama?“

Palun ÄRGE küsige mult seda. Ehk jah, pisaraid täis öö, ei olnud tore. Aitäh.

Üleüldse on see vigastus vaimse poole pealt ikkagi palju tõsisem kui füüsiline. Jah, mul on "vedanud", et ma olen saanud oma aega päris palju veeta ikkagi tööd tehes ning suunanud oma mõtted vigastuselt mujale, kuid võitlust iseendaga on hästi palju. Need deemonid, kui mõttetu ja väike inimene ma olen, kes käia ei oska, ümbritsevad mind kogu aeg. Paratamatult mõjutab see ka minu suhet lähedastega. Eriti on vaene Michael pidanud mu ootamatute viha/nutuhoogudega hakkama saama, neist kõige õudsem oli veidi rohkem kui nädal pärast operatsiooni, kui mul viskas kohutavalt üle, et ma ei saa ise midagi teha ja pean kogu aeg teda anuma, et ta mulle süüa tooks.  

Kuidagi juhtus nii, et ma suutsin lõpuks taldriku tema antud tortillaga maha poetada (mäletan, et mul oli ka mõte kõik see üle toa laiali visata), tema aga võttis seda signaalina, et ma vihkan ta toitu, vihkan teda ja ei hinda tema püüdlusi mind aidata. Tundide jooksul valasime väga palju pisaraid. Miku on üks kõige kannatlikemaid inimesi, keda ma tean ning ma tegin talle nüüd oma jabura, sellest kuradi jalast tingitud käitumisega nii palju haiget. 

In sickness and in health, until death do us part

Kuidas tegelikult invaliidi toideti :) 

06.06 40 päeva operatsioonist, 50 päeva Pariisi avatseremooniani ning 2 kuud minu 32. sünnipäevani. Käisin Mihkli juures ja sain kinnituse, et oleme õigel teel ning veelkord lubaduse, et Pariisis kõnnin. „Päris 20 km sa päevas küll mitte, aga 5 km küll, kui füsioterapeuti kuulad ja ilusti trenni teed.“

Selle 6725 sammu nimel ma võin trenni teha küll. Nii ongi see aeg järjest möödunud. 

14.06 Miks on füsioterapeudid toredad? Sest kui nende juures käid, siis kohe toimub mingi muutus. Nüüd pani Liisbet mind sujuvalt kahel jalal kõndima. Alguses tippisin, siis juba suutsin täissamme teha. Läksin sportmedi karguga ja naasin omal jalal: 

Läksin Sportmedi kargul... 

... ja naasin ilma

Jaanipäevaeelne aeg läks nagu ikka - tööd ja trenni tehes. Oli aru saada, et järjest paremaks läheb, jõud tuleb tagasi ning iga rattatrenn oli rõõm. Väikesed rõõmud olid näiteks ka sellest, kui sain autos Miku kõrvale istuda ja jalga krõnksus hoida VÕI kontoris ei pidanud enam jalga kogu aeg üleval hoidma VÕI magades sain juba keerata end küljele ja ei pidanud tikksirgelt Juhanina magama. 

Rõõm esimesest bussisõidust since 27.04

Rõõm restoskäigust 

Rõõm juuksuriskäigust

Rõõm rattasõidust

Rõõm mu lemmikmasina tegemisest

Rõõm jaanipäevast 

27.06 Kuupäevaliselt oleks nüüd nagu kaks kuud möödas ja jalg valutab. Või ei valuta jalg, valutab luu ja jälle ma ei oska midagi teha. Liisbet ütles, et võta valuvaigistit ja pane külma ja võib-olla ongi praegu liiga lihtsalt läinud. Mihkel jälle kutsus röntgenisse, et äkki on sündesmooskruvi liikuma hakanud (Jah, sellised asjad on võimalikud). Muidugi palvetasin jälle mõttes iga jumala poole ning tundus, et aitas. Lisaks kõige muu kordamisele sain soovituse võtta kollageeni ning nüüd on mu suureks sõbraks kollageeni kummikommid, mida võib päevas võtta 3-5 tk (Wow, kuidas ikka meditsiin on nii edasi arenenud, võib-olla mu lapsepõlve vihavaenlane kalamaksaõli suudab mulle ka meeldima hakata, kui ta kuskile kommi sisse pistetaks). Paistab, et väike tagasilöök tegi mind jälle tugevamaks, sest õhtul leidsin endas jõudu minna Rehe majja külla, saada veidi kosutust põlveopist taastuva Epu (ja tegelikult powered by Katrina) GameReady külmravist ning tähistada Alvari sünnipäeva.

Game Ready! 

2024 jalka EMi jääb mulle nüüd küll meenutama "Täpsed sõidud, kiired võidud" (Tarmo Tiisleri versioon on etem!)

30.06 Tagasi lavalaudadel ehk üle mitme kuu läksin Naiskoor Kevadega esinema. Jala tõttu ei saanud ma osaleda ühiskontserdil MUBAs ja ei julgenud ka minna Maarjamäe memoriaalile (nüüd muidugi sealt mööda sõites vaatasin, et oleks äkki ikkagi hakkama saanud), aga nüüd võtsin ette ja Jaani kirikus ühiskontserdil julgesin ikkagi laulda (loe: seista).

Ansambel Kevad koos dirigendiga

Kark oli kaasas, aga lavale sellega ikkagi ei läinud

Kark oli kaasas, aga laval seda ei kasutanud ning tegelikult ei olnud see 15 min kava + pärast paar ühislaulu üldse keerulised. Küll aga ei saa kanda kontsakinga,  nii et vaatame, kas Lissabonis novembrikuisel konkursil olen ikka ortoos+Nike must toss või mõtleme midagi muud välja. Kontsert ise läks megahästi, Naiskoor Kevadest sai Ansambel Kevad, aga väga ammu pole me nii hästi üksteist kuulnud ja kokku kõlanud. Näide siin: 

Pärast kontserti kutsus USA koor meid kohvikusse "Mood" sööma, aga ma olin juba üsna väsinud (jalg otseselt ei valuta, aga kui ta kangeks läheb, siis tahaks ortoosi ära võtta ja kohe harjutusi teha ning natuke teda mudida) ning tahtsin koju minna. Kuna aga koorile olid seal lauad tellitud, siis ikka läksime Irenaga kohale, aga.. Muidugi oli seal lai keerdtrepp...

USA kooris oli isegi veel suuremate liikumisraskustega inimesi kui mina, kellel oli väga keeruline sealt trepist üles saada... Tekkis küsimus, kas tõesti ei suudetud paremat kohta ühiseks kogunemiseks leida? Lisaks teeb mul ikka hine täis, kui keegi hakkab kõrval nagu parastama või ütlema, et oi, see pole üldse raske. Üks restoranitöötaja nähvas mulle veel: "Ei ole vaja pipardada siin!"

Ma hoidsin keelt hammaste taga, aga nii väga tahtsin sisimas öelda: "Palun vabandust, kukkuge ise trepist alla ja vaadake, mis tunne teil on!" Ei ole tore, ei ole.

06.07  esimesed 10 000 sammu +
Võtsime Mikuga ette suure retke, kus esmalt külastasime Tuulit ja Pandorat (sain ilusti trepist üles-alla), siis tegime suure šopingutuuri Ülemistes ning lõpuks avastasime Decathloni. Õhtu lõpuks polnud jalg ei paistes ega valus. Hea trenn!

Tuleb tõdeda, et ükshetk olidki päevad juba nii palju tegevusi täis, et jala ega kõnnaku peale ei mõelnudki. Treppidest liigun tähelepanelikult ning ka näiteks Kirstiga Solarises kinos käies oli poolpimedas väga okei minna üles-alla, kui käsipuu on olemas. Eelkõige kardan astmeid ning siis oleks vaja kuskilt hädasti kinni võtta või toetada, olgu see inimene või seinaäär. 

10.07 Sündesmooskruvi eemaldus. Kokkulepitud aeg Confidos oli kell 13, ma muidugi terve hommiku pablasin ja suutsin juba nädal enne oma Pariisi-kohvri peaaegu et ära pakkida, riideid proovida, pesu pesta, elutuba koristada. Kohale jõudes selgus, et pean veel paar tundi ootama ja leidsin endale ooteruumist uued sõbrad ja Discovery Channelilt saate, kuidas rekajuhid mööda ilma sõidavad.

Vägev opidress

Tänu sellele saatele tean nüüd ka, et opituppa läksin 15.55, uinusin Mihkli ja õdede arutelu saatel "Kui vana on Marju Länik ja Anne Veski?" ning ärkasin 16.20. Esmalt mõtlesin, et wow, kui kiiresti läks, teine mõte oli, et kurat, nad surkisidki mu jalka, selline tunne oli nagu oleks kuskil jala marraskile löönud. Ärkamistoast viidi mind üsna kiirelt toibumistuppa, kus sai lõpuks mahla ja vett juua (jess, sest iga toidureklaam seda Discoveryt vaadates ajas mul ila tilkuma) ning Miku-emme tulid mulle enne 18 juba järgi. Töö kiire ja korralik, õhtul olin veidi uimas, kogu aeg tahtsin juua (ja käisin vetsuvahet päris korralikult) ning lõpuks käisin juba nii palju vetsus, et unustasin kargud maha. Mis tähendab, et jalg on ikka täitsa enda oma all.

Ahjaa, kruvi sain mälestuseks! JESS! 

Olin poldi poeg, aga enam ei ole! .... Tegelikult on nüüd vist 2 plaati ja 7 kruvi alles?

Kokkuvõtteks: minu taastumisperiood võib kesta kuni aasta ning jooksmisest (mitte et see mulle oleks kunagi meeldinud, aga vahel unes ikka näen) võin unistada veel pikalt. Igal hommikul võimlen pea pool tundi, teen oma väikese pallikesega harjutusi ning määrin jalakest Lioton1000-ga. Õhtul panen külmakoti ja enne magamaminekut tuleb ka jalale kosutuseks Lioton1000. Ortoos ja kompressioonisukad (jah, sukad, mitte sokid) jäävad mu parimateks sõpradeks veel pikemaks ajaks. 

Aga praegu saan siiski olla rõõmus, et suutsin end piisavalt motiveerida ja Pariisi olümpiamängudele siiski minna, mul on võimalus teha oma tööd ning olla sportlastele ja kogu koondisele superfänn ja toetav pressiatašee. Tervitan kõiki lugejaid, kes selle pika postituse lõpuni suutsid lugeda ning loodan, et te ei pea kunagi midagi sellist läbi tegema. 

Oma tööelemendis. Foto: Postimees

Ahjaa, Miku kirjutas mulle laulu :) Selline talent mul kodus!

Eraldi tänukallistused veelkord Mihklile, Liisule, emmele, Mikule, Tuulile, kes on need viimased kolm kuud pidanud minuga väga palju vaeva nägema ning mu tujudega hakkama saama. Aitäh, et olete mu kõrval! ❤️

20. juuli 2024. Olümpiaküla. Päevaga kõnnitud/longatud 20 000 sammu...