Kas ma olümpiale ikka saan ehk Kuidas Merili (ajutiselt) oma mõlemad jalad kaotas
Kui inimene trepil kukub ja oma jalaluu murrab, siis tavaliselt on ta esimene mõte ilmselt see, mis nüüd edasi saab. Mul isegi seda mõtet ei olnud, vaid oli kohe: „Aga Pariisi olümpia? MA PEAN JU OLÜMPIALE SAAMA!" Töö selle nimel oli korralik. Kõigest järgemööda. See pikk postitus on eelkõige mulle, et aastaid hiljem saaksin lugeda ja uurida, mida ja kuidas ma tol ajahetkel tundsin, aga võib-olla leiab nii mõnigi saatusekaaslane äratundmishetki või nõu, mida ühes või teises olukorras teha. Trimalleolaarne murd Aprillikuu oli väga tihe. Esmalt Valge kaardi projekt EOK-s, siis ärevus ja elevus Hiina-perega tutvumisest, palju reisimist ning muidugi jäin ma kas liigsest rabelemisest või väsimusest või taifuunist tagasiteel haigeks. Ega ma lõpuni terveks ei saanudki, köhisin ka siis, kui Miku küsis, kas me läheme ikka Tartusse Katriini sünnipäevale. Muidugi läheme, mis küsimus see on, ega ma nõrk ei ole. 26. aprilli hommik algas hästi. Sõitsime Mikuga Tartusse, mõnus reedeõhtune ...